EESTI KEELE DA-INFINITIIVIS ÖELDISVERBIGA TINGIMUSLAUSED

Artikkel tutvustab tingimuslauseid, mille öeldisverb on da-infinitiivi vormis. Vastatakse küsimustele, milliste vahenditega sellises lauses hüpoteetilisuse astet väljendatakse, millistes funktsioonides saab da-infinitiivse öeldisverbiga tingimuslauseid kasutada ning kas isiku-, aja- ja kõneviisikategooriaga markeerimata verbivormi kasutus tingimuslauses muudab lause geneeriliseks. Uurimus näitab, et da-infinitiivis öeldisverbiga tingimuslause eristub finiitse predikaadiga tingimuslausest mitmes mõttes. Lause hüpoteetilisuse aste järeldub suures osas pealause predikaadi vormist. Kui pealause öeldisverb on indikatiivis, on lausel enamasti madal hüpoteetilisuse aste; kui aga konditsionaalis, siis on kogu lausel sageli kõrgem hüpoteetilisuse aste. Lause hüpoteetilisuse astet võib lisaks pealause öeldisverbi kõneviisile mõjutada ka muude vahenditega, nt teatud adverbide või pealauses mineviku kasutamisega. da-infinitiivse predikaadiga sisulisi tingimuslauseid esineb üsna vähe ning da-infinitiivse öeldisverbiga episteemilisi tingimuslauseid ei esine uuritavas materjalis üldse. Kõige sagedamini kasutatakse da-infinitiivset öeldisverbi konversatsioonilistes tingimuslausetes. Sisulistes tingimuslausetes muudab da-infinitiivse predikaadi kasutus kogu lause geneeriliseks, kuid konversatsiooniliste tingimuslausete puhul saab lause siiski mittegeneerilise tõlgenduse. da-infiniitse predikaadi semantiliseks subjektiks on indefiniitne inimene, kes konversatsiooniliste tingimuslause korral osaleb tõenäoliselt suhtlussituatsioonis

Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning

Throughout Estonian history, the language ideologies prevailing in Europe have had great influence on Estonian language planning. Language planners, in turn, have influenced the views of Estonian society. In this paper we analyse how language ideologies have supported myths and beliefs throughout the history of cultivating Standard Estonian. The privileged status of Standard Estonian (compared to local dialects) strengthened considerably from the early 20th century. Although Estonian language planning became more tolerant and democratic since the 1980s, a totalitarian understanding of the language still remains in the background. Using foreign words and the mixing of languages and registers is considered especially objectionable due to the ideology of a small nation, which has to defend itself and its language. In the 2020s, discussions about language change and the principles of language planning re-emerged. These have been interesting, because language planning wishes to make the “top-down” language norms of Standard Estonian closer to actual language use, while language maintenance experts still see any potential changes as a threat to the Estonian language and even the nation. Kokkuvõte. Liina Lindström, Lydia Risberg, Helen Plado: Keeleideoloogiad ja uskumused keele kohta Eestis ja eesti keelekorralduses. Euroopas valitsevad keeleideoloogiad on aja jooksul eesti keelekorraldusele suurt mõju avaldanud. Keelekorraldajad on omakorda mõjutanud eesti ühiskonnas valitsevaid arusaamu. Artiklis analüüsime, kuidas keeleideoloogiad on alates 19. sajandist toetanud müüte ja uskumusi eesti kirjakeele kohta. 20. sajandi algul tugevnes kirjakeele staatus (võrreldes kohalike murretega) järsku, samuti süvenes hoiak, et on olemas „õige“ ja „vale“ keel. Kuigi eesti keelekorraldus muutus alates 1980. aastatest leebemaks ja demokraatlikumaks, on taustal püsinud siiski totalitaarne arusaam keelest. Võõrsõnu ja keelte ning registrite segamist peetakse eriti halvaks ideoloogia tõttu eestlastest kui väikesest rahvast, kes on pidanud ja peab ennast ja oma keelt pidevalt kaitsma. 2020. aastatel järjekordselt esile kerkinud uued arutelud on huvitavad, sest keelekorraldus soovib norminguid hoida tegeliku keelekasutusega kooskõlas, kuid keeletoimetajad ja õpetajad näevad võimalikke muudatusi ohuna nii eesti keelele kui isegi rahvusele. Niisiis on pika aja jooksul levinud keeleideoloogiad eestlastes tugevalt juurdunud

Spatial communication systems across languages reflect universal action constraints

The extent to which languages share properties reflecting the non-linguistic constraints of the speakers who speak them is key to the debate regarding the relationship between language and cognition. A critical case is spatial communication, where it has been argued that semantic universals should exist, if anywhere. Here, using an experimental paradigm able to separate variation within a language from variation between languages, we tested the use of spatial demonstratives—the most fundamental and frequent spatial terms across languages. In n = 874 speakers across 29 languages, we show that speakers of all tested languages use spatial demonstratives as a function of being able to reach or act on an object being referred to. In some languages, the position of the addressee is also relevant in selecting between demonstrative forms. Commonalities and differences across languages in spatial communication can be understood in terms of universal constraints on action shaping spatial language and cognition

Kui mina enam ei tule, tuleb tema. – Eesti keele tingimuslause ja selle suhe ajalausega.

Kui Mari enam ei tule, tuleb Annika. - Kas silmas on peetud seda, et juhul kui Mari enam ei tule, tuleb Annila, v&otilde;i seda, et siis/sel ajal kui Mari enam ei tule, tuleb Annika? Ja kui t&otilde;en&auml;oliseks peetakse seda, et Mari enam ei tule? Artikkel annab &uuml;levaate eesti keele tingimuslause h&uuml;poteetilisusest ja selle vahekorrast ajalausega,</p

Adverbial clauses expressing cause-effect relationship in Estonian

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Väitekiri käsitleb eesti keele kõrvallauseid, mis käituvad pealauses määrusena. Keskendutakse määruslausetele, milles väljendatud sündmus/olukord on pealausega väljendatud sündmuse/olukorraga põhjuse-tagajärjeseoses. Siiani eesti keele grammatikates esitatud põhjuse-tagajärjesuhetega määruslausetele (põhjus-, tingimus-, möönd-, otstarbe- ja tagajärjelause) lisatakse töös mööndtingimuslaused. Kirjeldatakse eri määruslausetüüpe ja vaadatakse nende seoseid teiste osalausetega. Kuigi keskendutakse tänapäevakeelele, jälgitakse ka määrussidendite ajaloolist kujunemist. Töö põhineb TÜ eesti kirjakeele korpusel. Uurimuse teoreetiliseks taustaks on funktsionaaltüpoloogia. Selgub, et määruslaused on tugevalt seotud teiste määruslausetega. Sidesõnaga kui vormistatakse nii aja- kui ka tingimuslauset (vrd Kui ma laps olin, tahtsin õpetajaks saada ja Kui homme tuleb ilus ilm, läheme ujuma). Näidatakse, et tingimuslausega on enamasti tegu juhul, kui lause sisu mõistetakse hüpoteetilisena, kui lause ei ole minevikuline ja kui pea- ja kõrvallause sündmuse/olukorra vahel esineb põhjuse-tagajärjeseos. Sidendite kaudu on määruslaused seotud ka ajalooliselt. Aega väljendav sidesõna kuna (Ta pani kirja lauale, kuna ise toast välja läks) kujunes valdavalt 20. sajandi jooksul põhjust väljendavaks (Ta pani kirja lauale, kuna oli selle läbi lugenud) hoolimata keelekorralduse rangest suhtumisest põhjusliku kuna kasutamise vastu. Sidesõna kuigi on kujunenud möönvaks sidesõnaks mööndtingimusliku vaheetapi kaudu. Otstarbe- ja tingimuslause puhul tõuseb oluliseks öeldisverbi vorm. Otstarbelause öeldiseks võib olla da-infinitiivne või tingivas kõneviisis verbivorm. Esimesel juhul on otstarbelause pealausest referentsiaalselt sõltuv ning teisel juhul sõltumatu (vrd Mari tõuseb püsti, et akent avada ja Mari tõuseb püsti, et ma pääseksin akent avama). Tingimuslause öeldisverb võib olla kindlas ja tingivas kõneviisis või da-infinitiivi vormis. Tingimuslause puhul sõltub verbivormi valik peamiselt sellest, kui tõenäoliseks peetakse lausega väljendatud sündmust/olukorda. Siiski ei esine üksühest vastavust verbivormi ja lause hüpoteetilisuse astme vahel, ka kindlas kõneviisis või da-infinitiivis öeldisega tingimuslause võib edasi anda kõrgemat hüpoteetilisuse astet. Väitekiri täiendab oluliselt seniseid teadmisi kausaalsuhete määruslausete kohta ning võimaldab paremini mõista teatud määruslause seoseid teiste osalausetega.This doctoral thesis examines Estonian adverbial clauses expressing a cause-effect relationship and their markers from a functional-typological point of view. The current thesis adds the concessive conditional clause type to those which have thus far been seen to involve a cause-effect relationship (causal, conditional, concessive, purpose, and result clause). Each type of adverbial clause is described, together with its connection to other clause types. Although the thesis concentrates on contemporary language, the historical development of adverbial conjunctions is also traced. The linguistic data come from the Corpus of Written Estonian. The thesis demonstrates that there is a fuzzy transition area between adverbial clause types. Both temporal and conditional clauses are marked by the conjunction kui (compare Kui ma laps olin, tahtsin õpetajaks saada ‘when I was a child, I wanted to become a teacher’ and Kui on ilus ilm, läheme ujuma ‘If the weather is good, we’ll go swimming’). If there is a hypothetical cause-effect relationship between the events or state of affairs expressed in the subordinate and main clause, and the tense is non-past, the subordinate clause is mostly understood as a conditional clause. Adverbial clauses are also related historically, through their conjunctions. The temporal conjunction kuna (Ta pani kirja lauale, kuna ise toast välja läks ‘He put the letter on the table, while he left the room’) has developed into a causal conjunction (Ta pani kirja lauale, kuna oli selle läbi lugenud ’He put the letter on the table, because he had read it’), mainly during the 20th century. The concessive conjunction kuigi (kui + particle -gi/-ki) has developed through concessive conditional stage. In the case of purpose and conditional clauses, the thesis investigates the role played by the main verb form. In purpose clauses, the main verb can be in da-infinitive form or in the conditional mood. In the former case, the purpose clause is referentially dependent on the main clause, whereas in the latter, it is not (compare Mari tõuseb püsti, et akent avada ‘Mari rises to open the window’ and Mari tõuseb püsti, et ma pääseksin akent avama ‘Mari rises so that I could open the window’). In conditional clauses, the main verb can be in indicative or conditional mood or the da-infinitive. The verb form depends mostly on the degree of hypotheticality. However, although previous studies have posited a one-to-one correspondence between verb form and degree of hypotheticality, this study does not support this claim. Conditional clauses with the main verb in indicative mood or da-infinitive form can express a higher degree of hypotheticality. The thesis contributes new information about adverbial clauses and on the relations between types of adverbial clauses

Contexts of Subordination: Cognitive, Typological and Discourse Perspectives

The article analyses the change in the Estonian conjunction kuna &#39;while; as, because&#39; from temporal to causal one as well as the attitude of the Estonian language planners towards this change. This change has mainly taken place during the twentieth century. The end of the nineteenth century and the beginning of the twentieth century witnessed the prevailing use of the temporal kuna. However, during the 20th century the use of causal kuna began to dominate. The impact of this shift in usage of kuna as a causal conjunction has also slightly changed the use of other Estonian causal conjunctions. Initially, Estonian language planners adopted a strict attitude towards the change of kuna, but language planning could not halt this change. Editors continued to cross out the&nbsp;causal use of kuna, but they could not increase the temporal use, and this usage of conjunction hardly appears in the written text of 1970s.However, the change was finally accepted in 1990s.&nbsp;</p

Demonstratives as spatial deictics or something more? Evidence from Common Estonian and Võro

There is debate regarding the extent to which egocentric distance versus a more interactional approach underpin the use of spatial demonstratives across languages. This study experimentally tested the influence of object distance from a speaker and two dynamic speech-situation related parameters position of an interlocutor, and the one who placed the object referred to - on adnominal demonstrative pronoun choice in two very close kindred languages: Estonian and Voro. These languages are spoken in the same geographical region and are closely related yet have different demonstrative systems. Our results confirmed the influence of egocentric distance on the choice of adnominal demonstrative pronouns in both languages, but the influence of two more interactional factors was found only in Voro. These results highlight the importance of egocentric distance underlying the use of demonstratives in a spatial context but also show that languages that are even closely related vary in the extent to which additional parameters affect dedmonstrative choice.Peer reviewe